armuke
Saime tuttavaks Tallinnas vist kusagi Pirita kandis ja Su mees armus minusse esimesest silmapilgust. Jah ma tean oma väärtust, mida rõhutavad kallid firmamärgid ja filigraanne viimistlus - ilu nõuab pühendumist ja ka ohvreid. Nii polnudki minul suurt valikut - läksin kaasa esimesega, kes mind enesele lubada sai.
Kohtume 3-4 korda nädalas, talvel vähem ja suvel rohkem. Suvised kohtumised kestavad ka pikemalt ja viivad kodust kaugemale. Talvel piirdume tunni-pooleteisese kähkukaga või siis vahel teeme seda sees, mis mulle üldse ei meeldi. Suvel aga - vabadus, lendutõusmise tunne, liblikad kõhus, ühised päikeseloojangud Türisalu pangal, higine rassimine kõrvetava päikese all, vahel lausa ragiseb kuskil minu sees - urrr kui hea tunne. Peale 3-4 tundi tõsist vändapidu peseb ta ALATI minu esimesena puhtaks ja alles siis läheb ise dušši alla.
Kevadeti oleme käinud ka välismaal hullamas Hispaanias, Itaalias, Kanaaridel - ma ei teagi, mis ta Sulle ettekäändeks on toonud.
Mulle meeldib Su mees, meil on nii palju ühist ja me areneme koos. Vahel ta isegi loeb mulle mõnda tarka raamatut ja õpetab nippe, kuidas veelgi kütkestavam välja näha.
Su mees on ka väga-väga armukade ja ei luba kellegil teisel mind isegi mitte puudutada, rääkimata enamast. Usun, et ta suhtub sama lugupidavalt ka Sinusse.
Ma ei tunne absoluutselt mingit soovi saada Sinu mees täielikult enesele. Mulle piisab rohkem kui enam meie ühistest, kuid kirglikest hetkedest. Kui meie koosviibimised on vahel liiga pikaks veninud või kui oleme kusagil Euroopas ringi tõmbamas olen tundnud, et Su mees on muutunud mõtlikuks ja miski tema südames, mis neil puhkudel hakkab isegi aeglasemalt lööma, kisub kodu ja Sinu poole. Neil puhkudel ei hoia ma teda kinni, ei palu ega anu iial vaid lasen minna. Kõige õnnelikumad on vabaduses elavad.
Ma olen Sinu mehe Itaalia jalgratas.